Piltsberg: “Täna räägin sulle kapsaussikese loo.”

Täna saab meie blogis jälle sõna Illimar, kes töötas Loodusväes pikalt müügijuhina ning rääkis meie väiksele töökale kollektiivile alati kõige ägedamaid, mõtlemapanevamaid, naerutavamaid lugusid. Nüüd kogub Illimar aka Piltsberg järjest enam kuulsust superisana ning räägib sarnaseid lugusid oma blogis ning muudes kanalites.

Illimari tänane lugu on sinu ees. Võta tassike meie vürtsidega tembitud kuuma metsmustika-mustasõstraglögi, mõned krõmpsuvad tatrapiparkoogid ning rända läbi alloleva loo koos Illimariga. Loodetavasti võtad sellest rännakust midagi mõtlemapanevat enda jaoks ka tulevikku kaasa.

Mõnusat lugemist.

Kuuma päikese eest vette sukeldun ma…

“See lugu, mida ma sulle nüüd räägin, juhtus ühel ammusel ajal. See oli kohe nii ammu, et meie peres ei olnud veel kolmandat last planeerimagi hakatud. Tänaseks on meie kõige viimane pereliige juba aastaseks saanud.

Parasjagu olid kätte jõudnud maikuu viimased päevad. Terve nädal oli olnud ebanormaalselt palav. Termomeeter näitas numbreid, mis sobitusid pigem Vahemere-äärsete linnade omadega, mitte Tallinnaga.

Selline maikuus tekkinud ootamatu kuumalaine ajas meie pere parajasse segadusse. Lapsed kippusid kangesti mere äärde ja kõigi muude näitajate poolest oleks isegi väga õige olnud kuuma liiva peal peesitades D-vitamiini ammutada. Jama oli aga selles, et veetemperatuur polnud kuidagimoodi Vahemere-äärsete alade näitajate tasemel. Õigupoolest ei saanudki me kuskilt merevee temperatuuri vaadata, kuna rannahooaeg polnud veel avatud ja veetemperatuure internetti keegi ülesse leidmiseks sisestanud ei olnud.

Ega jäänud muud üle, kui pakkisime lapsed oma tolleagsesse vaprasse vanakooli Volkswagenisse ja põrutasime mere äärde asja kaema.

Mere ääres leidsime endasuguseid ilma poolt segadusse aetud peresid veel eest. Nägin rannas tumesiniste huultega lapsi värisedes liivalossi ehitamas ja mõistsin, et pole mõtet vett isegi proovima minna.

Kui kuumalaine tabama juhtub, on hea idee midagi värskendavat rüübata. Meie puhtast mahlast valminud kõrrejoogid on nii kuumal suvepäeval kui külmal talvehommikul laste suured lemmikud ning ideaalsed kaaslased nii koolis, trennis, matkal kui sobivad suurepäraselt näiteks sünnipäeval külalistele pakkumiseks.

Minu vanim tütar Merimee ebausaldusväärseid kaugvaatluse tulemusi ei usaldanud. Eks kolme-aastasel neiul juba elukogemust on ka. Issi ei pruugi iga kord õiget juttu ajada. Näiteks ükskord väitsin, et komm ei ole hea tervisele. Merimee pistis kommi suhu ja ütles, et jumala hea on! Miks ma rumalat juttu ajan, et komm halb on.

Plika rebis mult käest lahti ja kimas merre inimkatseid tegema. Kuskil kolme sekundi pärast oli ta juba kiljudes tagasiteel. Tuli välja, et ohooo, vesi on ikka tõesti jääkülm. Istusime tagasi autosse, püüdes samal ajal meenutada mõnda väiksemat veekogu, kus vesi kindlasti soojem võiks olla. Siis meenus, et oot-oot, Ääsmäe lähedal on ju imepuhta veega pisike Maidla karjäär.

Mul elab seal lähedal paar sõpra, tõmbasin neile kõne peale ja uurisin kohapealsetelt meestelt, kuidas vesi ka tundub. Kaks nendest ei võtnud vastu, kuna solberdasid juba mõnusas soojas karjäärivees. Kolmas oli õnneks tulnud väikesele päikesevõtmise pausile ja palus ka meil lahkeste peale lennata. Vesi pidavat küll veidi jahe olema, aga lastel on nagunii mingi salapärane hüljesegeen aktiveeritud, sest täiskasvanu jaoks külm on neile täpselt paras.

Põristasime siis aga Ääsmäe poole. Vanakooli kassetmakis üürgasid Ott Leplandi 98. aastast pärit lastelaulud. Kõik aknad olid alla keeratud, sest konditsioneeri meil polnud. See andis natukenegi leevendust väljas olevale 30-kraadisele leitsakule. Palav oli sellegipoolest, aga see meid enam ei huvitanud, sest oma vaimusilmas ligunesime juba kaelastsaadik mõnusalt jahutavas vees. Haruteel keerasime suurelt maanteelt maha. Sõitsime läbi Ääsmäe Maidla poole.

Traktor kapsapõllul

Paari kilomeetri pärast nägin tee ääres lõputuna näivaid kapsapõlde. Väikesed kapsapead hakkasid juba kuju võtma. Need rohelised nupukesed paistsid eriti kontrastselt silma lausa steerilselt umbrohuvabade mustavate vagude peal.

Kui soovid olla kindel, et sööd ainult kunstlike väetiste ning -kemikaalide vaba toitu, osta mahemärgisega kraami.

Nägin teiselpool põllu ääres parasjagu umbrohumürgitamisega tegelevat traktorit. Siis sain kohe pildi ette, kuidas need kapsavaod siin nii puhtad olla saavad.

Kui ma veel ise väike põnn olin, kasvatasid minu vanemad ka kapsaid. Kogu see kapsakasvatus oli minu jaoks jube tüütu, sest pidin neid kapsakesi alguses kastmas käima ja nende rohimine tundus tööna, millel absoluutselt ühtegi lõppu ei paistnud.

Siin põllul tegi kogu selle raske töö ära üks tünnitäis “imevedelikku”.

Jätsin auto sinnasamasse põllu äärde seisma, kuigi igasugune tavaloogika oleks öelnud, et sõida sealt kiiresti oma naise ja lastega minema. Lisaks lapsepõlves meenunud kapsarohimisele tulid mulle meelde lapsepõlves kogetud ühismajandi põldude mürgitamise päevad.

Õhk oli nendel päevadel kirbet mürgihaisu täis. Sedasama tuttavat lõhna oli praegu siingi tunda. Nendel mürgitamiste päevadel kamandas ema mind alati tuppa mängima.

Miks? Põhjus oli väga lihtne. Mürgiautol sõitvad autojuhid seda tööd pensionini ei teinud. Nad lihtsalt surid varem ära. Hoolimata sellest, pidasin ma praegu ikkagi auto põllu ääres kinni ja kamandasin naise ning lapsed autost välja.

Kas kuuled?

Mul naiska oli natuke segaduses, et millist vaatamisväärsust ma nüüd täpselt neile näidata tahan. Sellepeale vastasin, et näidata ei soovi ma hetkel midagi, aga kuulata võiksite küll kõik.

Kõik mu kolm kallist jäid vaikseks ja kuulatasid. Katu vaatas mulle veel suuremas segaduses otsa ja küsis uuesti :‘’Mida ma kuulma peaks? Ma ei kuule ju midagi’’. Ja sinna tahtsingi jõuda. Just nimelt, kuulda ei olnudki mitte kui midagi! Ainukesed asjad, mida põllu ääres seistes kuulsime, oli põldu mürgitava traktori kaugenev põrin ja kaugelt eemalt Pärnu maanteelt kostev tavapärane liiklussumin.

Me ei kuulnud mitte ühegi linnu laulu, kuigi käes oli maikuu lõpp, kus igal hommikul äratas meid akna taga tuhandest linnukõrist valla pääsev laul.

Siin põllul ei olnud mitte ühegi põrnika põrinat, ega mesimummu suminat. Midagi polnud kuulda. Oli sama vaikne, elutu ja üksik justkui oleksime seisnud keset elutut kõrbe.

Tabasin end mõttelt, et kui see paganama kapsauss ei taha süüa sellel põllul kasvavat  pritsitud kapsast, siis miks meie peaksime seda sööma?

Me inimestena peaksime olema evolutsiooniliselt kõvasti rohkem arenenud, kui see roheline ussike. Meil on oskus seostada põhjuseid ja tagajärgi.

Ilmselgelt ei mõju praegu põllule pritsitav mürk elule kui sellisele hästi, kui ühtegi elu märki põllul näha ei ole. Aga meie tarbijatena krõbistame neid zombi-kapsaid sisse ilma vähimagi mureta, kuigi oskame teha järeldusi, et kui see miski põllul toimuvat elu tapab, ei saa see miski ka meile hästi mõjuda.

Traktori müra muutus taas kõvemaks ja kirbe mürgihais hakkas tugevamalt ninna.

Pakkisin kiiresti oma pere autosse. Vaatamata hirmsale palavusele keerasin autoaknad kinni ja panime põllu äärest turbokiirusel leekima.

Ja sealt sai alguse meie pere öko-usk

Veidi hiljem juba Maidla karjääri soojas vees solberdades arutasime Katuga äsjase ebaromantilise põlluäärse peatuse üle ning võtsime sealsamas ühiselt vastu otsuse, et edaspidi eelistame oma laste ja iseenda tervise hoidmise nimel alati mahedaid ökojuurikaid.

Tegime selle tuleviku realiseerimiseks kohe ära ka esimese sammu: nimelt suundusime peale vees solberdamist Tallinna asemel hoopis Kurtna poole, kus elavad mu vanemad. Ema aiamaa kõrval oli jäänud sööti üks tühi maalapp.

Lõime labida mulda ja alustasime oma pere potipõllundusega. Pole vist vaja öeldagi, et seda viljeleme tänase päevani.

Enda kasvatatud juurikatega on küll kõvasti rohkem janti, kuid selle eest oled 110% kindel et tegemist on puhta kraamiga. Lisaks on lastel uskumatult palju rõõmu ise midagi külvata ja pärast saaki koristada.

Eks selle öko-asjaga ole nagu paljude teiste asjadega siin elus: kõige paremini lööbki pildi selgeks see, kui näed oma silmaga, kuidas asjad päriselt käivad. Paraku ei ole meil kõigil kombeks kapsapõldude ääres filosofeerimas käia.

Seega loodan siiralt, et sain olla oma looga sulle silmadeks ja kõrvadeks. Otsused oma valikute üle jäävad loomulikult ja iseenesestmõistetavalt sulle endale teha.

Olge muhedad!”

Illimari foto: Hanna Odras

Loe Piltsbergi teistest tegemistest lähemalt tema blogist

Varem on meie blogis samal teemal ilmunud:

Avasta 4 lihtsat muudatust toitumises, mis aitavad sul tunda end terve ja rõõmsana!
  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.