Metaloodus: “Omadega rabas ja selle üle õnnelik!”

Ühel lumisel veebruarikuu päeval käisime Loodusväelastega matkajuht Romet Vaino juhtimisel rabamatkal. Kohe algusest peale tundsime, et Rometis on midagi sügavat, põnevat, õpetlikku ja mõtlemapanevat peidus. Tahtsime temast rohkem teada saada ja et ka sina Rometi maailmast osa saaksid, räägib ta täna nii sõnas kui pildis meie blogis ära oma loo. Mõnusat lugemist ja põnevat avastamist.

Omadega rabas ja selle üle õnnelik!

“Ma arvan, et pea igaühel on kuskil hingesoppides peidus erinevaid kummitusi, kes erinevatel eluperioodidel ikka ja jälle painama hakkavad. Pääsenud on nad sinna enamasti lapsepõlves või puberteedieas ja ilmselt kanname paljusid neist hirmu nime all elu lõpuni endaga kaasas. Teeme seda ilma, et nende täpsemat päritolu üldse teadvustaksime. Minu arust ei ole kõik sellised jäljed meie mälestustes üdini halvad. Kindlasti leiame enda seest ka “positiivseid kolle”, kes annavad märku meie tõelistest soovidest, millest ühiskonda sobitumise nimel mööda vaatame. Nagu aimata võib, ei ole järgnev lugu üldse vaimudest ega kummitustest, vaid oma sisemise tahte järgimisest.

Elutunnetuse A ja O

Niipalju kui mäletan, on loodus minu jaoks alati olnud loomulik keskkond. See oli enne mind, on koos minuga ja on ka pärast mind – see on koguaeg olemas olnud. Ei ole ühtki erakordset elusündmust, mis mind taotluslikult loodusesse oleks viinud. Pigem on see olnud osa mu eluviisist, igapäevasest rutiinist. Olen proovinud teisiti elada, aga see pole mulle hästi mõjunud.

Aja jooksul on muutunud vaid kokkupuutepunktide iseloom. Kauges lapsepõlves olid need jalutuskäigud vanemate pereliikmetega, hiljem mängud sõpradega ja kalapüük vanaisaga. Sealt edasi käimised kooliekskursioonide ja keskkonnaprojektide raames, kuhu hakkas üha enam põimuma ka loodusfotograafiat.

Tagantjärgi mõtlen, et kõik see on minus kujundanud tervikliku vaate maailmale. Juba lapsena tajusin, et selle argipäevase sagimise taga laiutab suur ja võimas loodus, tänu millele see kõik siin üldse juhtuda saab. Oma hoomamatuses ja salapäras on just looduses liikumine pakkunud mulle kõige mälestusväärsemaid elamusi, mida sõnaliselt on sageli kohatu edasi anda.

Vahest kasvab sellisest üdini loomulikust kontaktist ümbritsevaga välja mingisugune spirituaalsuse alge. See seletamatu tunne, et midagi suuremat ja kõrgemat kui poliitika, majandus või igapäevaelu on tõepoolest olemas. Oskamata anda sellele mingisugust kuju või nime, tean, et see aitab mul elada rõõmsamat elu, sest muudab pealtnäha suured probleemid alati väiksemaks.

Seejuures olen märganud, et seesama elu võib väga kergesti muutuda tuimaks kui ma ei saa osa inimeseks olemisest. Ehk teisisõnu pean saama liikuda, nuusutada, maitsta, kuulata, katsuda ja vaadata. Pean olema kõigi oma meelte kaudu ümbritsevaga ühenduses. Alles siis tunnen, et olen tõeliselt elus.

Ent sellega minu looduskogemused ei piirdu. Kui otsustan võtta endale aja ja lasta lahti tehismaailma jämedatest kombitsatest, hakkan tajuma teatavat sisemist kihistumist. Mida kauem olen kaashingelistest eemal, seda enam hakkan kuulama oma tõelisi soove ja mõtteid.

Võiks isegi öelda, et looduses olles pesen maha sotsiaalse tolmu, mis koosneb teiste hinnangutest, ootustest ja mõjutustest minu suhtes. Ühel hetkel ei ole enam tähtsust, mis haridus mul on või kellena ma töötan. Olen lihtsalt üks eksisteeriv energiakogum.

See ei tähenda, et mul poleks lugupidamist tänase ühiskonnakorralduse vastu. Pigem olen tajunud, et selline ärakäimine aitab mul tagasi tulla hoopis selgemate soovide suurema tegutsemistahtega. Niisiis on kunagisest metsashulkumisest ja kalalkäimisest arenenud tänaseks omamoodi arenguvestlus ja ülevaatus iseendaga. Võib tunduda, et mul oleks kõik justkui algusest peale paigas olnud, kuid tegelikult jääb tänase ja lapsepõlve vahele terve rida komistamisi ja õppetunde.

Katkine sisemine kompass

Kuigi loodus oli mind terve elu väga lähedalt saatnud, otsustasin keskkooli lõpus õppima minna midagi sellist, mis tüüris mind pigem kontoritöö suunas. Tagantjärele vaadates tundub see absurdne, aga miskipärast olin üles kasvanud teadmisega, et loodusel ei ole mu elus muud väljundit kui tore hobi ja parim aeg iseendale. Tuli joonduda ühiskondlike parameetrite järgi ja ega ma eriti mässumeelne ei olnud ka.

Järgnevad aastad kandsid mind aeglaselt, kuid järjekindlalt loodusest kaugemale. Suurem osa tööalastest tegemistest olid pigem etteantud ülesannete ära tegemine kui millestki sisuliselt vaimustumine. Pealegi tundsin, et olen kõiges keskpärane. Sõltumata pingutuse suurusest ei õnnestunud mul erilist tunnustust välja teenida. Kõik tuli väga raskelt.

Kurss oli võetud ja nüüd tuli halli hiirekesena sellel veereda. Sisemine rahulolematus kasvas, aga midagi nagu ette ka ei osanud võtta. Väga lihtne on massiga kaasa kulgeda, jätta oma unistused kõrvale ja mõelda, et nii peabki olema. Õnneks olen ma oma keha füsioloogiale ja psüühikale ühtteist võlgu. Nimelt viis pidev rahulolematus lõpuks häirekellade helisemiseni. Tekkisid ärevushäired ja mingitel hetkedel oli seetõttu raske isegi inimestega suhelda. Tekkis taipamine, et osuti tuleb keerata looduse poole tagasi.

Järgnevad aastad tõid mind metsikuile maastikele tagasi. Leidsin sealt palju leevendust ja enesekindlust, et pikas plaanis olen siiski suuteline midagi välja mõtlema. Kulus aastaid enne kui hakkasin aru saama, mida tegelikult teha tahan. Kõigepealt mõistsin, et minu lemmikteemaks ongi loodus ja inimene selle sees – tema psüühika ja füsioloogia.

Otsustasin hakata oma looduses tekkivaid mõtteid kirja panema. Hiljem lisandusid nendele fotod. Läks veel õige tükk aega kuni julgesin mõlgutada mõtteid sellest, et võiksin aidata inimestel loodusmaastikega tähenduslikumaid suhteid luua. Lõplikult käivitavaks jõuks sai parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on – koondamine.

Ärkamine halvast unest

Kuidagi värskendav ja julgust tekitav on võtta asju ette siis kui sul pole tegelikult midagi kaotada. Kui olin läbi viinud oma esimese öise loodusmatka, mõistsin kohe, et jätan igasugused kontorisse naasmise kaalutlused nüüdsest kõrvale. Ma polnud kunagi varem ühegi töö peal sellist emotsionaalset seisundit kogenud. Olin lõpuks jõudnud mängu, mida tahtsin tõeliselt kaasa mängida ja milles uskusin endal annet olevat.

Viimased kaks aastat on andnud mulle erakordse privileegi käia kodumaa loodusega üht sammu läbi nelja aastaaja. Geograafiliste asukohtade kõrval satun ka ajalises ruumis kohtadesse, mida argipäevases rutiinis kulgeja enamasti ei külasta. Olgu selleks pakaselised südaööd kesktalvel või valgetel suveöödel hulkumine rabamaastikel.

Kaasmatkaliste näol olen kogenud parimat osa inimestest ja inimeseks olemisest. Mulle meeldib see, kuidas roheluses muutume palju siiramateks ja avatumateks inimesteks. Need vestlused võõrastega on andnud mulle kinnitust, et kuigi meile väga meeldib meie kodumaa loodus, tunneme selle ees siiski ka pelgust. Ent see ei saa olla takistus andmaks end julgemalt looduse rüppe ja loobumaks seeläbi kõikidest nendest hüvedest, mida rohelus meile pakub.

Vitamiini- ja mineraalirikaste loodussaaduste kõrval paljastab teadus meile üha rohkem tõendeid silmale püüdmatuist kasudest. Üks korralik looduseskäik võib tähendada meile madalamat vererõhku, suuremat loomigulisust, paremat tähelepanuvõimet, tugevamat immuunsüsteemi ja positiivsemat suhtumist elusse tervikuna.

Kuid need teadmised üksi ei vii meid kuhugi edasi. Seetõttu on minu missiooniks kujunenud üldise teadlikkuse tõstmise kõrval ka võimalike rakendusviiside otsimine. Kuidas õngitseda metsavaikusest loomingulisust? Kuidas käia looduses nii, et aju saaks igapäevasest virrvarrist maksimaalselt puhkust?

Leian, et selliste küsimuste esitamine ja vastuste otsimine asetab mind kuhugi matkajuhi ja põrunud professori piirimaile. Kui minevikus tundsin ebamugavust ühiskondlikesse raamidesse mittemahtumise suhtes, siis täna kompan suurima hea meelega erinevate valdkondade hämaraid piirialasid.

Kui ma seni kogetust ja tehtust midagi järeldada julgen, siis kõlab see nii: igaüks ei pea tuhisema Mowglina mööda kodumaa metsi ja rabasid, kuid vähe on valdkondi, kus kasvõi lühiajaline looduses viibimine ei saaks inimest aidata.”

Rometi seljakotist leiab tema metsa- ja rabarännakutel tihtipeale puhta koostisega looduse väge otsast-otsani täis kraami. Toome välja mõned tema lemmikud meie tootevalikust:

Rometi tegemistega saad end kursis hoida tema kodulehel või Facebookis.  

Avasta 4 lihtsat muudatust toitumises, mis aitavad sul tunda end terve ja rõõmsana!
  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.